eesti english

Sündmused

Kohaliku toidu õppereis Inglismaale 2010

Kohaliku toidu teemaline Leader õppereis Inglismaale

 

Märtsi viimasel nädalal toimus Saaremaa Leader tegevuskeskuse, MTÜ Turundusühistu ja MTÜ Saare Vill eestvedamisel Leader programmi toetatud õppereis Inglismaale, kuhu ka kaks hiidlast kaasa kutsuti, lisaks minule MTÜ Hiiu Lammas esindajana Omar Jõpiselg. Reisi eesmärgiks oli tutvuda Blackdown Hills ja East Devoni piirkonna väiketootjate kogemusega kohaliku toidu tootmisel, töötlemisel ja turustamisel.

Õppereisi käigus külastasime kokku pea kahtekümmet eelpoolnimetatud tegevusaladel tegutsevat  ettevõtet. Paljude külastatud ettevõtjate seas, kes olid seotud kas ühe või mitme tegevusalaga, valitses ühine veendumus et kohalik, oma piirkonnas toodetud toit, on tarbijale parim ja ka atraktiivseim. Lähipiirkonnas toodetud toit on alati värske ja  on toodetud inimeste poolt, keda ostjad tunnevad ja usaldavad. Mitte vähem oluliseks ei peetud, et kodukandis on põllud haritud, maastik hooldatud, inimesed saavad tööd ning kogukond püsib ja areneb. Kohaliku toidu tarbimise kasuks räägib aina enam säästva ellusuhtumise levik, kaupade transport teiselt poolt maakera on kõike muud kui vastutustundlik suhtumine keskkonda ning loodusressursside säästlikku kasutamisse. Vestluste käigus võis kuulda muret, et tänapäeva linnastunud inimene ei teagi enam, kust  toit tuleb, kuidas seda toodetakse ning miks kodumaine toodang väärib eelistamist. Sageli tarbija ei mõtle ega teadvustagi, et paljud põllumajandussaadused ja toidukaubad mida tuuakse tuhandete kilomeetrite kauguselt, on võimalik väga edukalt kasvatada ja toota kohapeal.

Saime teada, et kohalik toit ei ole mitte kogu aeg sedavõrd enesestmõistetav ja tarbijate seas hinnas olnud. Selgus, et umbes kümme aastat tagasi oli ka sealmail põhiliseks kohaks, kust inimesed toidukaupa ostsid aina suurenevad supermarketid. Poed maakohtades lõpetasid järjest oma tegevuse, kuna suurte ketipoodidega hinna ning kaubavaliku osas võistelda ei olnud võimalik, aga koos väikeste poodide kadumisega kadus lettidelt ka kohalik väiketootjate toodetud toit. Tekkis olukord, kus tarbijad pidanuks olema väga rõõmsad ja rahulolevad, et sedavõrd rikkaliku ning püsivalt küllusliku sortimendiga suurpoed nende toidulaua eest hoolitsevad, aga ometi seda ei juhtunud. Piisava hulga tarbijate ootus oli muutunud, mis väljendus selles, et taas sooviti osta tuttavat ning suupärast kohalikku toidukaupa. Oluliseks sai, et toit on valmistatud kodu lähedal kasvatatud toorainest ja lähikonnas tegutsevate väikeettevõtjate poolt.

Suheldes  tootjatega ilmnes, et umbes 15% elanikkonnast tarbib kohalikku toitu teadliku valikuna, sest soovitakse toetada piirkonna arengut, traditsioonilise põllumajanduse, toodete ning tootmisviiside säilimist, looduslähedast ja säästvat eluviisi ning loomulikult panustada oma tervisesse. Kusjuures oluline on märkida, et kohalik toode ei ole tingimata mahetoode, ta võib seda küll olla, aga ei pruugi. Samas tõdeti, et umbes 50% tarbijatest teeb oma ostud suure tõenäosusega jätkuvalt supermarketist, sest suur kaubavalik, pikad lahtiolekuajad, soodsad hinnad on vägagi olulised argumendid ostuotsuste tegemisel. Kõige huvitavamaks osutus fakt, et umbes 35% elanikkonnast tarbiksid meeleldi kohalikku toitu, kui see oleks lihtsamini kättesaadav. Selline teadmine on julgustuseks sealsetele kohaliku toidu tootjatele ning turustajatele, see näitab, et potentsiaalne tarbija on olemas, tuleb leida vaid tee kuidas oma toodanguga temani jõuda.

Teed kohalike toodete ostjani jõudmiseks on erinevad.  Umbes 10-12 aastat tagasi tekkis Inglismaal taas taluturgude traditsioon. Kuna tarbijate soov osta kohalikku toitu oli kasvanud piisavalt suureks, muutusid turud ostjate seas kiiresti populaarseks. Tänaseks on regulaarselt (peamiselt 1 x nädalas) toimuvaid taluturgusid üle terve riigi. Taluturul müüakse peamiselt põllumajandussaadusi ja tooteid, mida toodavad mõnekümne kilomeetri raadiuses tegutsevad talunikud ning väiketootjad. Taluturgude korraldajate poolt jälgitakse sageli, et ühte kaubagruppi ei müüks väga palju müüjaid, sest sellisel juhul võib jääda kõigile liigselt kaupa kätte ning kergesti riknevate kaupade (nt. värske liha) puhul oleks see suur probleem. Ka jälgitakse, et turul oleksid esindatud võimalikult erinevad toidukaupade grupid (liha- ja lihatooted, piimatooted, kalatooted, pagaritooted ja küpsetised, maiustused, joogid, hoidised, mesi, puu- ja köögiviljad), et turule tulijal oleks valikut. Hinnatase taluturgudel on mõnevõrra kõrgem kui supermarketites, aga see sõltub väga palju kaubagrupist ning konkreetsest tootest.

Kui turgusid, kus põllumajandussaadusi müügiks pakutakse võib Eesti suuremates linnades leida, siis nähtust nimega farmipood minu teda mitte. Poed, mida külastasime, pakkusid väga erinevat kaubavalikut, ennekõike siiski toiduaineid ja eelistatult muidugi kohalikke tooteid. Kuigi näited olid erinevad tundus, et toodete piisav nomenklatuur oli oluline enamikule poepidajatele. Mahetoitu ja tooteid küll pakuti, aga need ei olnud valdavad. Sageli asus pood mõne farmi territooriumil ja tooteid, mida poeomanik ise ei tootnud või kasvatanud, ostis ta lähikonna väiketootjatelt. Mitut puhku tegutses lisaks poele ka söögikoht ning pakuti muid lisategevusi, mis inimest maale meelitavad (võimalus loomi vaadata, farmielu ja -tööga tutvuda).

Meid võõrustanud ettevõtjad olid väga avatud ning meeleldi valmis reisiseltskonna rohketele küsimustele vastama. Võõra kogemuse kuulamine, kus jutuks tulid nii õnnestumised kui altminekud, võttis ära illusiooni nagu käiksid mujal asjad oluliselt lihtsamalt kui meil Eestis. Lisaks taimede või loomade kasvatamisele  toodete valmistamise ning turustamisega tegelemine sai paljude jaoks vajaduseks lihtsal põhjusel- ketikaubandus ning aina suuremaks muutuvad toiduainetööstused hakkasid nõudma üha suuremaid koguseid, stabiilsemat tarnimist ning üha madalamaid kokkuostuhindu. Kuigi enamik farmereid on jätkuvalt keskendunud vaid tootmisele, sest see on valdkond mida nad hästi oskavad ja kus end kindlalt tunnevad, ei sobi suurtootjate dikteeritud tingimused kaugeltki kõigi väärtushinnangute ja arusaamadega ning seetõttu  üritataksegi ise oma tõekspidamiste järgi toimetada. Sellised otsused nõuavad teistsuguseid isikuomadusi, mistõttu on mõistetav, et selliseid ettevõtjaid väga palju ei ole.

Otsus hakata ise tegelema kogu toiduahelaga ei ole sootuks lihtne ka Inglismaa. Ilmselgelt on vaja uusi teadmisi, oskusi ja ka rahalisi vahendeid. Kindlasti on kasulik suhelda inimestega, kes on sarnase tee juba läbinud ning õppida nende kogemustest ja vigadest. Enamik külastatud ettevõtjaid olid kohaliku toidu tootjate ja turustajatena tegevad olnud vähemalt kümmekond aastat, ehk siis omasid arvestatavat kogemust. Märgiti, et uue toote puhul või alustava ettevõtjana tuleb kindlasti panustada toodete tutvustamisele, see tähendab käia laatadel, näitustel ja muudes kohtades, kus on võimalik inimesele oma tootest rääkida, seda proovida anda ja müüa. Peaaegu kõik rõhutasid, et vajadus inimestega otse suhelda ei kao ka tuntust kogunud tootjatel. Ja muidugi paindlikkus, see tähendab, et oluline on jälgida turu ja tarbijate ootuste muutumist ning vajadusel ka ise muutustega kaasa minna ning oma tegevust/toodangut vastavalt muutnud oludele muuta või kohandada.

Teema, millest kohalikust toidust rääkides ei üle ega ümber saa on ühistegevus. Kindlasti ei ole see mingi võluvits, mis imesid teeb ja  kohaliku toidu muretult ostjateni viib, aga oluline on ühine tegutsemine kindlasti, seda kinnitas ka meie reisil nähtu. Eestlaste jaoks näib ühistegevus olevat midagi täiesti ületamatut, mistõttu oli lohutav kuulda, et see ka Inglismaal lihtsalt ei lähe.

Sedavõrd sisukat reisi ühte ajaleheartiklisse kokku suruda on keeruline ja tänamatu ettevõtmine, sest muljeid ja informatsiooni kogunes rohkelt. Lõpetuseks väike selgitus, mida kujutab endast Leader programm ja miks see taolise õppereisi korraldas. Leader programmi peamine eesmärk on aidata kaasa maapiirkonna kui tervikliku elukeskkonna tasakaalustatud arengule ja seetõttu on mõistetav, et väikeettevõtluse toetamine ning kohaliku toidu propageerimine on prioriteetideks paljudes paikades üle terve Euroopa. Hiiumaal viiakse Leader programmi toel ellu eesmärke, mis on sõnastatud Hiiumaa integreeritud arengustrateegias aastateks 2008-2013. Strateegia ütleb, et põllumajanduse konkurentsivõime parandamine, majandustegevuse mitmekesistamine ja ühistegevuse soodustamine on valdkonnad, kuhu Leader’i toetust suunata, see on ka põhjendus, miks saarlaste Leader tegevuskeskus sellise õppereisi korraldas ning meid sinna kaasa kutsus.

 

Imbi Nurmoja

Hiidlaste Koostöökogu

imbi@kogu.hiiumaa.ee